Adik Levin, MD, Ph.D, MSc.D, FABM, sissejuhatusest raamatusse „Tervise hoidmise toidud 2. Gluteenivabad toidud“.

Toitumine on igihaljas teema. Igal aastal ilmub selle kohta üha uusi raamatuid, artikleid ja kõikvõimalikke nõuandeid. Miks on üldse vaja nii palju tarku soovitusi? Vastus on lakooniline ja selge: me oleme need, mida me sööme.

Aga kui kõik on nii lihtne, milleks siis ikkagi nii palju seinast seina soovitusi?

Vaja on neid sellepärast, et XXI sajandi alguseks on inimkond jõudnud väga keerulisse olukorda. Näiteks eesti talupoja laual oli aastatuhandeid väga piiratud hulk toiduaineid, 10–15. Tänapäevase pilguga vaadates oli tema toidu kvaliteet ideaalne, sest puu- ja juurviljad kasvatas ta ise, loomad ja linnud niisamuti, kala püüdis veekogudest, kuhu ei pääsenud antibiootikumid ega hormoonid. Piltlikult öeldes tarbis ta mahepõllumajanduslikke, naturaalseid liha-, linnu- ja kalatooteid.

Mis aga on toimunud tsiviliseeritud maailmas viimase 50–70 aasta jooksul? Plahvatuslikult on suurenenud toiduainete hulk, 10–15 asemel on neid nüüd sadu. Samal ajal on kardinaalselt halvenenud toidu kvaliteet, põhjuseks kahjuritõrjemürkide, nitraatide ja nitritite kasutuselevõtt taimekasvatuses, hormoonide ja antibiootikumide laialdane kasutamine looma-, linnu- ja kalakasvatuses, samuti konservantide ja paljude tervisele kahjulike E-ainete (loomulikult ei ole kõik E-ained kahjulikud!) tarvitamine toiduainetööstuses. Seda loetelu võiks jätkata, kuid mainitust piisab, et meile saaks selgeks: sellised muutused toidulaual ei saa toimuda, ilma et meie tervis seda märkaks. Inimorganism oli aastatuhandete jooksul kohanenud piiratud toiduhulga ja toidu optimaalse kvaliteediga. Kardinaalsed muutused nii lühikese aja jooksul on asetanud väga raskesse olukorda meie seedetrakti kõik funktsioonid.

Meie immuunsüsteemil on läinud raskeks, seedetrakt ja immuunsüsteem ei ole suutnud adapteeruda suurte muutustega nii lühikese aja jooksul. Arstina julgen väita, et just meie seedetrakti ja immuunsüsteemi düsadaptatsioon on üheks tähtsaks põhjuseks, miks paljude inimeste organism on jõudnud seisundisse, kus hakkavad tekkima terviseprobleemid. Plahvatuslikult on suurenenud diabeeti põdejate hulk, üha rohkem ja rohkem on allergiat. Lastearstina tean öelda, et „nõukaajal” oli rinnaga toidetud lastel väga harva allergiat, praegu aga näeme emapiima saanud lastel tihti erinevaid allergia väljendusvorme.

Suurenenud on liigesehaiguste, depressiooni ja mitmete teiste krooniliste haiguste hulk.

Kui meditsiiniline kõrgtehnoloogia on väga hästi edasi arenenud, siis krooniliste haiguste raviga on nõndanimetatud tõenduspõhine meditsiin jänni jäänud. See on vesi farmaatsiafirmade veskile ja – oleme ausad, globaliseeruv maailm liigub selles suunas, et inimkond võetakse sõna tõsises mõttes farmaatsiafirmade „nõela otsa”. Ma ei väida, et ravimeid pole vaja. Neid on vaja, aga neid tuleb kasutada siis, kui teist väljapääsu enam ei ole. Ravimite kasutamine on tulekahju kustutamine, meil on aga vaja haigusi ennetada.

Arst-seeniorina väidan: on saabunud aeg mõista, et suu pole konteiner, kuhu võib sisse visata ükskõik mida. Iga inimene peab hakkama mõtlema, kuidas oma igapäevases elus toime tulla, ja selleks on vaja muuta oma arusaama toitumisest. 

Meie kolm teed

Minu sügav veendumus on, et kaasaja tsiviliseeritud globaliseeruvas maailmas on igal inimesel kolm võimalust.

Esiteks elada nii, nagu on siiani elatud. Süüa nii, nagu on söödud, unustada see, et mitte iga maitsev toit pole kasulik, või siis järgida pealiskaudseid toitumissoovitusi. Kahjuks on suurem osa inimesi läinud just seda teed.

Teiseks muuta kardinaalselt oma elu. Kolida maale, osta kits ja hakata kasvatama ökopuhast toitu. Selliseid inimesi on iga aastaga üha rohkem.

Kolmas ja minu arvates kõige õigem võimalus on elada julgelt XXI sajandis, külastada supermarketeid, kuid õppida korralikult tundma seda, millised toidud just mulle sobivad ja missugused ei sobi.

Just sellest kolmandast võimalusest tasub meil kõigil kinni hakata, sest mitte kõik ei saa maale kolida (mul on siiski palju tuttavaid, kes on nii teinud ja saavutanud päris häid tulemusi). Et tulla toime haiguste ennetamisega, on vaja kardinaalselt muuta oma elustiili ja kõigepealt toitumist.

Tuletaksin lugejale meelde, et 1980. aastatel tuli Maailma Terviseorganisatsioon välja ühe väga tähtsa kontseptsiooniga: inimese elu ja tervise kvaliteet sõltub 50% ulatuses iga inimese enda elukommetest (eriti toitumine ja liikumine), 20% ulatuses mõjutab seda pärilikkus, 20% ökoloogia ja ainult 10% sõltub arstiabist. Nii on profülaktilisel meditsiinil väga suur roll ning meie elu ja tervise kvaliteedi parandamisel pole see üldsegi mitte väiksem kui ravival meditsiinil.

Kuidas edasi minna? Olen palju aastaid püüdnud inimesi veenda, et tänapäevases toitumise virvarris on väga primitiivne öelda: „Varuge külmkappi viis rohelist taime ja te toitutegi tervislikult.” Sellest on vähe. Agressiivse toiduainetööstusega suheldes peaks iga inimene teadma, millised toidud talle isiklikult sobivad ja millised ei sobi. Seejärel peaks teadma, mida millega koos süüa, ja valima toiduretseptid vastavalt saadud teadmistele.

Ärgem unustagem, et iga inimese seedetrakt ja immuunsüsteem on unikaalsed ning sellepärast tuleb igale inimesele läheneda individuaalselt, mitte Harju keskmise stiilis, nagu seda tihti püütakse teha.

Ärgem unustagem, et elame globaliseeruvas maailmas XXI sajandi teisel kümnendil ja igale inimesele lähenemine peabki olema uus, mitte selline, nagu on olnud siiani.