Piimasuhkrutalumatus ehk laktaasidefitsiit on pärilik ensüümipuudulikkus, mida tuntakse rohkem Põhjamaades. Et piimasuhkur saaks soolestikust imenduda, lammutatakse see organismis ensüüm laktaasi poolt glükoosiks ja galaktoosiks. Kui laktoosi ei lammutata, siis hakkab see sooles käärima, tekitab vesise kõhulahtisuse ja rohkelt gaase ning kõhupuhituse. Hapendatud piimatoodetega juhtub seda harvem, kuna piimhappebakterid on teatava osa laktoosist juba lammutanud ja kasutanud oma elutegevuse jätkamiseks. Seega võib laktoositalumatuse puhul sageli tarbida jogurtit, keefirit, kohupiima ja juustu. Ei tohi aga tarvitada rõõska piima (ka mitte keedetult) ja rõõska koort. Täieliku laktoositalumatuse puhul tohib hapendatud tooteid tarbida vaid siis, kui need on täiesti laktoosivabad. Jogurtit peab selleks fermenteerima 24 tundi, kuid poes müügil olevate jogurtite fermenteerimisaeg on reeglina lühem. Tarbimiseks sobivad laktoosita piimatooted. On olemas ka laktoosita juustusorte.
Ensüüm laktaas ei ole asendatav. Vastsündinul ja imikul on see olemas, osal inimestel aga kaob juba neljandaks eluaastaks. Sellised inimesed peavad laktoosivaba dieeti pidama kogu elu. Dieedi rikkumine ei ole eluohtlik, kuid valmistab ebameeldivusi.
Laktoositalumatust aetakse sageli segi kaseiinitalumatusega. Laktoos on piimasuhkur, kaseiin aga piimavalk.

Kaseiinitalumatusega inimesele ei sobi lihtsalt laktoositud tooted, vaid need peavad olema ühtlasi ilma kaseiinita. Kui laktoositalumatusega inimene tohib kasutada toiduks laktoositut piima, siis kaseiinita lehmapiimatooteid pole olemas, mistõttu kaseiinitalumatusega inimese valikusse jäävad vaid taimsed „piimad“.